Ilmar Raagi fotonäitus “Maal, kus sünnitakse kõrbeliivaga silmas”

Arsenal Keskuses on tänasest avatud Ilmar Raagi fotonäitus “Maal, kus sünnitakse kõrbeliivaga silmas”.

Filmimees Ilmar Raag naases hiljuti kodusõja käes vaevlevast Malist, kus ta töötas ÜRO rahuvalvemissiooni raames tõlgina. Kui ta parajasti tõlketööd ei teinud, pildistas ta üles kõike seda, mis pilku püüdis. Alljärgnev intervjuu temaga heidab valgust kunstniku tööprotsessile ning kõigele, mida ta seal koges.

 

Sa tulid hiljuti tagasi Malilt, kus sa töötasid ÜRO rahuvalvemissiooni raames tõlgina. Mis ajendas sind sinna minema?

Uudishimu. Hoolimata sellest, et tegemist on konfliktipiirkonnaga, teadsin, et minu töö sõdimist ei sisalda, kuid kohtumisi inimestega küll. Lisaks näen, et meil Eestis on muu maailma suhtes väga palju valmisküpsetatud arvamusi, mis ei pruugi vastata tõele. Eks ma tahtsin teada, kuidas asjad tegelikult on.

Ja said siis teada, kuidas tegelikult on?

Ma arvan, et “tegelikult” on raske sõna, aga ma sain tunduvalt rohkem teada. Õigemini muidugi sellest, et asjad on tihti palju keerulisemad, kui nad esimese hooga paistaksid. Tihtipeale tundub meile, et terroriprobleem puudutab ainult Euroopat. Mali kodusõda on viimased viis aastat väldanud puhtalt selle pealt, et jihadistlikud terroristid, kes soovivad relvaga tekitada ka seal oma islamiriiki, ehkki 90% malilastest on niigi moslemid ja nad ei armasta üldsegi seda islamiriigi ideed. See n.ö konflikt islamimaailma enese sees on asi, millest me Euroopas väga tihti mööda vaatame.

See on see konflikt sunniitide ja šiiitide vahel?

Kusjuures ei ole. See konflikt on veelgi keerulisem. Esiteks, islamis on vähemalt 20 erinevat koolkonda. Sunniitide ja šiiitide lõhe on küll üks vanemaid islami sees, aga sellega eriarvamused ei piirdu. Enamus Euroopas tegutsevatest terroristidest, kes islamimaailma lõhestavad, on wahhabismi või salafismi pooldajad, kelle põhisõnumiks on, et islam on läbi oma ajaloo teinud liiga palju kompromisse või liiga kaasaegseks muutunud. Et on aeg pöörduda tagasi alglätete juurde.

Aga enamik moslemeid ei saa aru, et miks see vajalik peaks olema. Malis isegi ei usuta seda, et mingid araablased teavad, millised olid täpselt tookordsed reeglid, samal ajal kui malilased võiksid seda ise ütelda, sest nemadki on juba sajandeid olnud moslemid. Teine probleem, mis nende islami harudega on seotud, on see, et võib-olla ei ole asi suures osas üldsegi ideoloogiates, vaid tihtipeale on küsimus hästi pragmaatiline, ehk et millised on hõimu- või rahvussuhted, või küsimus raha teenimisest.

Kui oli võimalus küsitleda neid, kes olid terroristide poole pealt vangi langenud, siis üldiselt ei rääkinud nad mingisugust fanaatiku juttu, vaid seda, et olles siis ühe hõimu karjused ja teades, et raha teenimise võimalused on hästi väikesed, ei öelnud nad ära, kui sisuliselt kolme kuu raha eest pidi pommi kaevama tee äärde. Tühja sellest ideoloogiast, pere vajab ju toitmist ja terrorism on neile pigem üks töö teiste võimalike seas.

Et asjal on ka majanduslik aspekt juures?

Absoluutselt jah. Majandusliku aspekti puhul on jälle Mali olukord halb, sest vaja oleks mingitki taristut. Kuigi Mali riigist voolab läbi Nigeri jõgi läbi – see on suur majandusarter – siis sellest ei piisa. Põhja-Malis ei ole raudteed. Sisuliselt Prantsusmaa suurusel territooriumil on ainult kaks üherealist asfaltteed, aga mitte midagi muud. Sellevõrra on ka majanduse arengu eeldused väga halvad, isegi kui väidetavalt on kusagil naftat, uraani, või mida iganes. Ühesõnaga – see suur vaesus on kahtlemata üks neist aspektidest, mis vägivalda provotseerib. Ja vägivald omakorda peletab eemale investorid, kes võib-olla tahaks seal muidu maavarasid kaevandada.

Miks ma mainin seda jõge on sellepärast, et Aafrikas on enim arenenud need riigid, kus suured linnad paiknevad just nimelt ookeanikallastel. Seal toimub suur kaubanduse- ja transiidimajandus, aga Malil seda võimalust ei ole. Aafrika mõttes on Mali nagu hästi suur Setu vald, mis on tõmbekeskustest eemal, aga inimesed seal elavad ja neil kõigil on mingisugused oma nägemused elust.

Kaua sa seal olid?

8 kuud.

Kas käisid terve Mali läbi või oli kindel marsruut?

Mina olin peamiselt Põhja-Malis. See on siis see ala, mis on kõrbe või poolkõrbe ala, kus elavad peamiselt nomaadid. Põllumajandust on seal sisuliselt ainult Nigeri jõe kallastel, sealt saavad nad ka vett. Mujal on elu ainult nendes kohtades, kus on mingi oaas või maa seest tuleb allikas välja. Sisuliselt olin ma jah, nomaadide või tuareegide alal.

Milline mulje jäi sulle Mali inimestest ja nende elust?

See, mida nad ise ütlevad ja millega ma võiksin pigem nõustuda – et nad on lahked inimesed. Aga ma arvan, et seda võib väga paljude inimeste kohta ütelda. Nad muidugi erinevad Kesk-Aafrikast, kus ma varem käinud olen. Mali inimesed on väga uhked oma ajaloo üle, sest riigi territooriumil on keskajal asunud suurimad impeeriumid ning neil on oma väärikus.

Teisest küljest on jällegi neil väga kummaline suhe Euroopasse. Nad on väga harjunud selle mõttega, õpitud abitusega, et muu maailm peab neile abi tooma. Ja samal ajal näevad nad väga paljude murede põhjusena koloniaalprobleeme, mille puhul tahaks tihtilugu öelda, et saage nüüd üle, see kõik oli 50 aastat tagasi. Samas mõned koloniaalprobleemid on tõesti ka veel tänapäeval alles. Näiteks Mali riik on tekkinud selliste piiridega, nagu tal on, tänu Prantsuse kolonisaatoritele, mitte läbi malilaste vaba tahte.

Mali kui islamimaa on erinev tihti eestis valitsevast nägemusest, mis põhineb rohkem Saudi-Araabia kuvandile, kus naised kannavad musta pearätti oma looriga. Malis on värvikirevus ning samal ajal ollakse pigem reformitud moslemid. Mis tähendab seda, et ikka iga päev ei palveta. Nad ütlevad, et nad on moslemid, aga suhtuvad sellesse n.ö „paindlikult“.

See koloniaalprobleemi tajumine tundub kuidagi sarnane Eestile, et meil oli nõukogude aeg ning see taak mida me kaasas kanname.

Väga huvitav, mul olid ka mitmes mõttes samad mõtted, et meie üheksakümnendad aastad sarnanesid vaimses mõttes nende praegusele hetkele. See, kuidas eeldati, et teised toovad asju – mis tekitas meil seal koha peal tunde, et meid ei vaadata alati päris inimestena, vaid kellegina, kes on mingisuguse rikkuse maaletoojad.

Teisest küljest jällegi, mõned Mali hõimud kannavad väga selgelt endise impeeriumi vaimsust. Seega, kui tuareegid, kõrbehõimud, soovisid iseseisvuda, siis nende lõunapoolsete malilaste soov oli ikkagi säilitada kogu territooriumi, ehkki nad saavad aru, et neil ei ole midagi ühist põhjapoolsete tuareegidega.

Mulle endale olid võib-olla kõige huvitavamad need retked, kus me läksime tsivilisatsioonist niivõrd eemale, et saime aru, et inimesed nendes kaugetes kohtades näevad valget võib-olla kord aastas ning seetõttu seal meie suhtes erilisi ootusi ei olnud. Lihtsalt elati oma elu. Ja arvamus, et nad kõik tahavad Euroopasse tulla, ei päde absoluutselt.

Neid, kes tahavad lahkuda, on, aga enamik malilastest tundis pigem uhkust selle üle, et nad on kohale jäänud. Kui neil oli kodusõda, siis Gao linnas, Nigeri jõe kaldal, oli liikumine “Nous, ne pas bouger”, meie ei liigu, meie jääme siia. Ja sellest saan ma ka aru, et mingis mõttes meie taju sellest, kes need aafriklased on või mida nad tahavad, ja see, kuidas nad ennast seal koha peal identifitseerivad – see on ikkagi väga kreenis.

Tänapäeval, kiirelt leviva info ajastul ongi vist see mure, et ei tea päris millest kinni võtta, vajubki kreeni.

Aeg-ajalt ka nemad sealt küsisid, et mis nõu me neile annaksime? Ma arvan, et lõpp-kokkuvõttes soovitasime mitte kellegi peale loota peale iseenda. Teha tuleb neid asju, mis garanteeriksid iseseisva ellujäämise. On tunne, et ÜRO ei suuda seal rahu tagada ning samal ajal on Mali riik suhteliselt nõrk. Terroristid kasutavad neid nõrkusi ära ja ainus võimalus neile vastu hakata on see, kui sul on endal tugev kogukond.

Näiteks oli seal üks kool, kus koolidirektor läks juba pensionile, aga ta kutsuti uuesti tööle, sest teised õpetajad põgenesid kodusõja puhkedes sealt minema ja nüüd ei julge enam tagasi tulla, sest see on jihadistide piirkond. Aga külaelanikud ütlevad, et 5 aastat on mööda läinud kogu kriisi algusest ja kas meil tulebki siis selline laste põlvkond, kes polegi koolis käinud?

Esimese asjana kutsusid nad siis oma pensionäri välja, aga teise asjana otsisid nad kogukonnast üles kõik need, kes enne kriisi olid kusagil ülikoolis õppinud ja panid nad oma külakoolis õpetama. Neile makstakse riisi või õliga, sest raha sel hetkel suurt ei liigu, üsna naturaalmajandus. Meile tundus see kokkuvõttes väga okei lahendus.

Kohalik külavanem ütles, et lugemist ja kirjutamist on tähtis õpetada, aga sealt tuleks edasi õpetada maaparandust. Kuidas kaevata neid maaparanduskaeve, et kui tuleb vihmahooaeg, kasutataks vihma põldude tekitamiseks maksimaalselt ära. Või siis koolitada elektriinsenere. Kusjuures nende elekter tuleb peamiselt läbi päikesepaneelide. See on huvitav, et korraga on koos 21. sajand ning kaamlite- ja kitsede kasvandus. Samal ajal saavad nad aru, et kuna muud elektrit mööda juhet neile sinna ei tule, siis on päikesepatareid parim lahendus – kogukond paneb raha kokku ja soetab need endale.

Tegid Malis pilte. Milline oli sinu tööprotsess kunstnikuna?

Kui ma olin seal kaks kuud olnud, sain aru, et ilusaid hetki, kus Aafrika ilu või kohalik autentsus välja tuleb, on nii palju, et ma tellisin endale kodust parema optika, mis andis tihti võimaluse eemalt pildistamiseks. See tähendab, et ma ei pidanud inimestele päris juurde minema. Samuti pidin endale aru andma, et oleme siiski võimalikus sõjatsoonis, mis tähendas seda, et pildistamine oli lubatud siis, kui meil endal muid ülesandeid parajasti ei olnud .

Edasi oligi nii, et kõnnid, kaks kaamerat käes. Üks oli selline lainurk, kus oli vaja suurt avarust saada, teise kaameraga püüdsin eemalt midagi saada. Pildistamise päevadel tegin pilte kui pöörane. Tähtis oli see, et igal õhtul kustutasin ära need pildid, mis mitte kuhugi ei kõlba. Suhe enamvähem korraliku pildi ja koha peal tehtud plõksimise vahel võib olla üks viiekümnele. Ja siis sellest üks viiekümnele suhtest on näitusele tulnud üks kolmest. 150 pildi peale tuleb ehk 1 selline pilt, mida julgen näidata.

Palju sa enda piltidele järeltöötlust tegid?

Nii palju, et mõnikord oli vaja natukene pehmet fookust parandada. Tihtipeale hämmastas mind see, et head pildid, need, mis mulle kõige rohkem meeldivad, nende puhul on värvid originaalis nii kirkad, et sisuliselt ei ole vaja midagi töödelda. Üks pilt, mis mulle väga meeldib, on tehtud N-Tillit’i turult, mida arvutist vaadates jäi tunne, et see oli nagu mingi ajaloolise filmi võtteplats, tänu kõikidele nendele kostüümidele, mida inimesed on seal sajandeid kandnud. Aga siis, kui hakkasin tähelepanelikumalt vaatama, nägin seal ka ühte mootorratast.

Kuna mul seal sättida midagi ei õnnestunud, tegemist on selles mõttes dokumentaalse fotografeerimisega, siis kaamera oli poolautomaatsel režiimil. Mõnikord ma sättisin fookust või ava, aga noh, väga tihti ei teinud midagi. Sellest hoolimata vaatasin mõnelt pildilt ,et värvid on täpselt nii pastelsed või piisavalt kulunud, et nad võiksid olla mingisuguse maali peal, näiteks 19. saj alguse klassikaline maal, mis on tehtud orientalismi motiividel.

Seal on mõned pildid, mis on niimoodi välja tulnud, et kui sa ei tea konteksti, võiksid mõelda ükskõik mida. Üks pilt on tüdrukust, kes läheb kahe ÜRO rahukaitse soomuki poole. Habras tüdruk ja suured sõjamasinad – asja sisu on muidugi hästi lihtne, et niipea kui lapsed nägid, et valged sõjamehed tulevad, teadsid nad, et nemad seal ei sõdi pea kunagi. Küll aga andsid nad lastele vahel küpsist või šokolaadi või vett. Viimane on seal väga tähtis ja meie lapsed ilmselt ei ole veeküsimisega sel viisil kokku puutunud. Aga mingisugust muud erilist traagikat tema lapsepõlves ei ole. Sellele pildile vaadates ma ei tea, kas see tuleb välja, vist ei tule, aga on lihtsalt kontrast väikese tüdruku ja sõjamasinate vahel.

Kas see on su esimene fotonäitus?

Ühe näituse olen ka varem täinud, kui ma käisin samamoodi Eesti kirurgidega Etioopias. Tookord tegin ma küll fotosid nende arstide tööst seal ühes kohalikus haiglas, aga väljas ma seda päris Aafrikat üles ei võtnud. Seal ei saanud ka sama palju ringi käia ja seetõttu on Mali kogemus nüüd teistsugusem. Ma otsisin oma piltides kõige rohkem mingit lugu ja seetõttu on mul nn. eksootilisi portreesid suhteliselt vähe.

Ja said selle loo kätte?

Ma arvan, et jah, mõnes pildis ta ikka paistab.

Mis tulevik toob?

Tahaks vahelduseks jälle mõne filmi teha. Fotograafia on mulle pigem nagu hobi, et päris fotograafide puhul saan aru, et nad on ikka kõvasti professionaalsemad. Kui ma filmi teen, siis ega mina ju kaamerat hoia – selle jaoks on operaator, kes on seda õppinud. Ehkki ma saan aru, et režissöör peaks ikkagi aeg-ajalt pilti tegema, et ta õpiks maailma samamoodi nägema nagu tema operaator.

 

Arsenal Klubi

Soodustused, pakkumised, üritused

Liitu klubiga

Massive Presence Website